STACCi lugu ei alanud tehisintellekti buumist. See algas palju varem – ajal, mil andmepõhised probleemid olid juba olemas, aga nende lahendamiseks tuli alles kokku tuua õiged inimesed, ettevõtted, teaduslik kompetents ja arvutusvõimsus.
13. juulil 2009 käidi notaris STACC OÜ-d asutamas. Aga STACCi sünnilugu ei saa ühe kuupäevaga kokku võtta. Sellele eelnesid arutelud, kahtlused, rahastusvõimaluste otsimine, ettevõtete toomine ühe laua taha ja väga praktilised küsimused – näiteks kuidas üldse töötada andmestikuga, mille üle võrgu liigutamine oleks võtnud päevi või nädalaid?
STACCi sünniloost räägib Jaak Vilo, üks STACCi idee autoreid ja asutajaid. Jaak on Tartu Ülikooli bioinformaatika professor ja arvutiteaduse instituudi juhataja ning tema töö on aastaid olnud seotud andmepõhise teaduse, arvutiteaduse ja ettevõtetega tehtava rakendusliku koostööga.
Jaak Viloga vestles ja intervjuu toimetas Annet Muru, kes on varem töötanud nii STACCis kui ka Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis.
Kui mõelda ajale enne STACCi asutamist, siis millises olukorras see idee üldse sündis?
See oli umbes 2006–2007, kui mulle sai selgeks, et Eesti vajadused ning tegevused IT-hariduse ja -teaduse alal ei olnud kooskõlas.
Eestisse oli tekkinud arvestatav hulk ettevõtteid, kes panustasid majanduskasvu ja vajasid häid inimesi. Haridus- ja teadussüsteem ei olnud aga suuteline piisavalt kiiresti kohanema olukorraga, kus üks valdkond korraga nii tugevalt kasvama hakkab.
Võimalused olid tol ajal napid. Riiklikus grandisüsteemis oli IT osakaal väga väike. Lisaks olid mõned eriskeemid, näiteks tippkeskused ja tehnoloogia arenduskeskused ehk TAKid. Esimeses TAKide taotlusvoorus ma ei osalenud, aga seal olid näiteks telekomid ja Cybernetica, kes tahtsid arendada eestikeelseid tehnoloogiaid, turvet ja muud sellist. Need ei olnud edukad.
Kui 2008. aastal kuulutati välja uus TAKide voor, kus oli väike šanss saada rahastust ka uutele teemadele, hakkasime Marlon Dumas’ga arutama, kuidas kaasata Eesti ettevõtteid ja milliseid teemasid arendada.
Suuresti oli vaja tarkvaraarendust, andmeteadust (näiteks soovitussüsteeme) ja küberturvet. Lisasime ka terviseandmete analüütika, sest minu kogemus Eesti Geenivaramuga ütles, et genoomidega saab teadus hakkama, kuid terviseandmed on killustunud. Neid ei ole lihtne kättegi saada, rääkimata analüüsist.
Eks kadunud Monika Oit, toonane Cybernetica juht, oli skeptiline, kas Eesti IT-valdkond võiks osutuda Eesti teadusmaastikul valituks. Aga me ei visanud püssi põõsasse ja panustasime energiat, et saada laua taha suured ettevõtted nagu Skype, Swedbank, Nortal, Cybernetica, Delfi, Regio, CGI ja teised.
Ilmselt olid nende vajadused ja ootusedki erinevad. Aga tänu Marloni ja minu CV-dele ning panustamisele saime taotluse, mis tõi sektorile grandi. See on aidanud väga paljusid teemasid ettevõtete jaoks lahti harutada. Usutavust tõstis ilmselt ka see, et huvi ei tulnud ainult IT-arendusettevõtete seest, vaid ka näiteks Swedbanki, Delfi ja Skype’i poolt.
Äriregistri mõttes jagunes omanikuvastutus nii, et Tartu Ülikoolile ja TTÜ-le kuulus kummalegi 2%. Suuremat osalust kandsid ettevõtted: Webmedia, Cybernetica ja Regio igaüks 24% ning Quretec ja Logica kumbki 12%.
Mis oli algne ambitsioon – mida pidi STACC ideaalis tegema või muutma?
Me visioneerisime sisuliselt, et Eesti IT-maastik peab saama teadusmahukamaks.
Peale pidid kasvama noored tehnoloogiaarendajad, kes suudavad viia alusteaduse teadmised rakendusteni. Samuti pidi tekkima rohkem ettevõtteid, kes on huvitatud uute tehnoloogiate arendusest.
Majandusmõju mõttes olid STACCi ümber mõned Eesti suurimad ettevõtted. See eristas meid selgelt teistest TAKidest, kellel oli raske leida isegi väiksemaid ettevõtteid, kes oleksid valmis kaasa tulema ja kaasrahastust lubama.
STACC oli eriline, sest tahtsime, et ettevõtted võtaksid vastutust. Seetõttu määrasime ülikoolide osaluse võimalikult napiks. Samas oli ülikooliga seos väga oluline, sest selle kaudu saime tuua noori magistrante ja doktorante teadusmaailma – mitte ainult teooria, vaid just praktiliste teemade kaudu.
Kes olid need inimesed ja partnerid, kelleta STACC poleks sündinud?
Ma arvan, et suur tuumik, mille ümber peamine teadusprogramm ehitada, oli Skype, Swedbank, Delfi, Regio ja Cybernetica. Lisaks oli meil arusaam, et peame hakkama tegelema tervishoiu valdkonna lahenduste ja andmeanalüüsi teemadega, isegi kui äriline nõudlus oli sel hetkel veel madal.
Nortal ei teadnud alguses väga täpselt, kust kasu tuleb. Aga nende kasu sündis sisuliselt ZeroTurnaroundi tiimi paigutamisest STACCi koos rahalise võimendusega. ZeroTurnaroundi edulugu on STACCi jaoks selgelt üks suurimaid – ühel hetkel kasvas nende väärtus oma emafirma omast suuremaks.
Väga oluline roll oli ka Marlon Dumas’l, toonasel Tartu Ülikooli tarkvaratehnika professoril. Päris alguses oli meil ülikooli töötajatena vaja tuua teaduse juurde ettevõtteid, kellel puudus selline teadmine, vajadus või kultuur. Marlonil oli imepärane võime inimesi selles osas veenda. Üksinda ei oleks mina seda kuidagi suutnud. Tema roll oli selles mõttes fundamentaalne.
Kui palju oli alguses juttu andmeteadusest ja AI-st sellises tähenduses, nagu me neist täna räägime?
Andmed olid meil algusest peale tugevalt sees – olgu selleks Skype’i sotsiaalvõrgustiku analüüs, terviseandmed, Delfi soovitusmootorid, Regio andmeanalüüsi võimekused, äriprotsessid või infoturve. Muidugi oli palju ka tarkvaraarendusega seonduvat. Põhiline oli saada ettevõtted laua taha.
Kui vaadata toonast taotlust, siis oli kaks töösuunda.
Esimene oli andmete integreerimine ja kaevandamine: veebi ja sotsiaalvõrgustike, biomeditsiiniliste andmete ning privaatsust tagava andmeanalüüsi teemad.
Teine oli tarkvara ja tarkvaratehnika: nutikad Interneti kasutajaliidesed, nutikad teenused ja tarkvaraarenduse produktiivsus.
Kõigi nende puhul oli andmetel oluline roll.
Kui mõelda algusaegade projektidele, siis milline neist näitab kõige paremini, mille jaoks STACC mõeldud oli?
Ikkagi pean selleks vist Skype’i sotsiaalvõrgustiku analüüsi. Selles skaalas polnud keegi sel hetkel samu asju teinud.
Skype’i sotsiaalvõrgustik oli sel hetkel oma 400+ miljoni registreeritud kasutajaga maailma suurim. Tegime seal lahedaid analüüse, mida muidu poleks saanud teha. Paar uut algoritmi sai isegi patenteeritud – näiteks kuidas võrgus kiiresti aru saada, kui lähedal või kaugel on kasutaja eesnimega Mary.
Skype’i päring oli sel ajal võimatult halb. Kui otsisid Maryt, pakuti esimesena täiesti suvalisi Marysid eri maailmajagudest. Loogiline oleks pakkuda sinu tutvusringkonna “lähedal” asuvaid inimesi.
Terviseandmed olid teine suur teema. Kõik arvavad, et seal on suur väärtus, aga keegi ei suuda seda sealt hästi üles leida. Ja muidugi tuleb terviseandmete puhul andmete tundlikkuse teema sageli esile enne, kui kasuni üldse jõutakse.
See kõlab juba üsna tänapäevase andmeteadusena, aga tehniline keskkond oli siis ilmselt hoopis teine. Kuidas sellise mahuga andmetega üldse töötati?
Umbes samal ajal, 2009. aastal, suutsime käivitada Tartu Ülikoolis teadusarvutuste keskuse ehk HPC keskuse.
See esimene 42 arvutiga serveripark, mis kandis hüüdnime Aurumasin, sisaldas ka esimesi suhteliselt suuri arvuteid, näiteks arvutiteaduse instituudi 32-tuumalist serverit 256 GB mäluga. See ressurss oli ilmselt ka põhjus, miks võis hakata mõtlema päriselt veidi suuremate arvutuste peale.
Mäletan, kui saime esimese Skype’i võrgustiku struktuuri pseudonüümitud isikutega (mis tähendab, et see ei sisaldanud mitte ühtegi kasutajanime ega muud sellist), võttis selle tekstifaili kettalt lugemine üle 20 minuti. Sain selle kõvakettal ja tõin autoga ise Tartusse. Üle võrgu oleks selle liigutamine võtnud päevi, kui mitte nädalaid.
Kui lihtne või keeruline oli STACCi mõtet tol ajal teistele selgitada?
Oeh, see on keeruline teema.
Seniajani ei peeta IT-d sageli “piisavalt teaduslikuks”. Arvatakse, et seal piisab lihtsalt programmeerijate massist.
Teine teema on ettevõtete vajadus versus maailma teaduse tipptase. Kui Eesti ettevõtetel ei olnud veel oma lahendusi, näiteks soovitusmootoreid, siis maailmas neid siin-seal juba katsetati. Muidugi ei olnud me esimesed. Ja siis on lihtne öelda: miks te üldse seda teete?
Aga rakendusuuringutes on alati vaja katsetada läbi palju eri lahendusi, enne kui selgub, mis siin töötab.
Ministril või poliitikul on lihtne põrutada, et kus tulemused on või miks te hoopis midagi teisiti ei tee, aga päris töö on sageli aeglasem, tehnilisem ja palju vähem glamuurne.
Mis oli algusaastatel kõige raskem?
Ettevõtete toomine teaduse juurde oli alguses kindlasti omaette suur töö. Nagu ütlesin, oli Marlonil siin väga oluline roll.
Samuti oli päris alguses teaduskraadidega inimeste leidmine praktiliselt võimatu.
Kui Tartu Ülikoolis kaitses aastatel 1990–1999 üksainus inimene IT-s doktorikraadi ja aastatel 2000–2009 üheksa inimest, siis need kümme kohalikku doktorikraadiga inimest loomulikult ei suuda teha imesid.
Ainuüksi ülikoolis 800 üliõpilase õpetamiseks oleks vaja läinud ligi 80 doktorikraadiga inimest.
Seega pidime panustama nooremate meelitamisele, üliõpilastele ning leidma ise selle täiendava tööaja. Ma arvan, et tegime sel ajal regulaarselt umbes 60-tunniseid töönädalaid. Seda ei näe keegi teine.
Kui tagantjärele mõelda, siis kas midagi läks ka kergemini või paremini, kui ootasid?
Sellele ma ei oskagi praegu väga hästi vastata.
Tagantjärele nagu sujus. Aga sel ajal selle sees olles oli kogu aeg üks jama teise otsa – või siis üritasime saavutada enamat, kui me tol hetkel veel suutsime.
Nullist hakkasime tegema midagi, mida meil ei olnud seni tehtud. Ei olnud alati ettevõtete selgelt sõnastatud vajadusi, ei olnud inimesi ega olnud varem rahastust.
Siis saime hakata leidma inimesi ja panema neid tegema midagi, mida varem poleks saanud. Ja ettevõtted reeglina panustasid – oma inimestega.
Millised põhimõttelised valikud mõjutasid STACCi hilisemat nägu?
Üks keskseid küsimusi oli tasakaal teadusliku taseme ja ettevõtete praktiliste vajaduste vahel.
Vahehindamised olid keerulised, sest mõõdikud väärtustasid pigem tippartikleid, kuid ettevõtted vajasid praktilisi lahendusi. Need kaks eesmärki ei lange alati mugavalt kokku. Ka STACCi mõju ettevõtete käibekasvule on kindlasti raske otse mõõta.
Selles mõttes on tegemist üsna kitsa territooriumiga: ühelt poolt peab töö olema teaduslikult tugev, teiselt poolt peab sellest sündima ettevõtetele päris kasu. Ma arvan, et tervikuna oleme selle dilemmaga päris hästi toime tulnud.
Ilma riigipoolse rahastuseta ei oleks ilmselt ettevõtteid sel viisil kaasata suutnud. Hiljem on tekkinud uued rahastusmeetmed, mis tunduvad ettevõtetele lühikeses perspektiivis sageli isegi kasulikumad, aga STACCi alguses oli sellisel rahastusel väga oluline roll.
Teine valupunkt oli tajumine, kas töötajad on sisuliselt ettevõtete pikem pink või omaette arendusüksus. Ettevõtetega tihedalt seotud, aga neist siiski piisavalt sõltumatu üksuse loomine oli kindlasti raske ülesanne. Enamik TAKe kukkus kokku kohe, kui EAS-i rahastus lõppes.
Milliseid inimesi STACC algusest peale vajas?
Nagu kõik arendusüksused vajavad: inimene peab olema teaduslikult võimekas ja pädev, suutma lugeda ja mõista teooriat, aga samal ajal olema väga praktiline ning suutma selle rakenduslikult ellu viia.
Kui teed rakendusteaduslikku uuringut, siis pole ju veel selge, kas sellest kasvab äriline tulemus. Lisaks võib ühe ettevõtte algatatud teema jõuda kasulikuks hoopis teises ettevõttes.
On olnud näiteid, kus tehnoloogia töötab, näed kasu ja rakendusi, paned selle isegi tööle – aga ettevõttes tunnevad vastutavad inimesed enda tööd ohustatuna või tehakse teine äriline otsus. Ma ei hakka neid siin välja tooma, aga paar sellist näidet on olnud.
Kui vaatad tänast STACCi, siis kui sarnane on see algsele ideele?
Praegu on STACC kindlasti teistsugune.
Alguses oli see sisuliselt EAS-i projekti keskne. Praegu on STACC iseseisev, sõltumatu, pakkumistele ja teenustele suunatud ettevõte, säilitades väikese tuumiku ka teadus- ja arendustegevusi.
Samas on see tuumik andnud kõvasti usutavust juurde ning toetanud ja ristviljastanud ka ärilisemaid projekte.
Milline STACCi mõju on olnud oluline, aga väljastpoolt võib-olla vähem nähtav?
STACCist ja tema palgalehtedelt on praeguseks läbi käinud vast umbes 400 inimest. Ma ei teagi praegust arvu täpselt. Mingil hetkel oli üle 250 inimese, keda raporteeriti eri aegadel EAS-i projektide aruannetes.
Kindlasti on STACCi projektid toonud au, kuulsust ja majandusedu paljudele ettevõtetele. Näiteks ZeroTurnaround, Reach-U (Regio spin-out), uued ettevõtted nagu TEXTA, mis sündis STACCis arendatud tehnoloogiale, või ka inimesed, kes on STACCist siirdunud teistesse eraettevõtetesse.
Cybernetica tootearendused, näiteks Sharemind, said samuti STACCist kõva tõuke.
Mis on läinud teisiti, kui alguses ette kujutasid?
Eesti haiglate ja riigi terviseandmete maastik ei kippunud liiga kergelt kaasa tulema.
Aga omandasime oskusi ja arendasime võimekusi, mis on praeguseks kindlasti väga edukad. Tõsi, praegu on see suund kaldunud rohkem Tartu Ülikooli terviseinformaatika uurimisrühma juurde.
Kuna rahastus oli suunatud olemasolevate ettevõtete arendusvajadustele, siis tegelikult ei saanudki oodata sõltumatut iseseisvat arendust või uute ettevõtete sünnitamist. Ometi tuli veidi ka neid. Just näiteks TEXTA.
Kuhu STACC sinu hinnangul täna Eesti AI ja andmeteaduse maastikul paigutub?
Põhjus, miks STACC ülikooliga sõbralikult “turgu” jagab, on selles, et ettevõtete ootus on sageli ikkagi teenusepakkumine.
Ülikooli roll on rohkem arendada ideid, katsetada ning kaasata selleks ka täiesti kogenematuid üliõpilasi – ja selle käigus neid arendada. Ülikool saab lubada, et paljud ideed ei jõua kaugele, sest konkreetne inimene ei suuda või ei panusta piisavalt. Äriettevõte nagu STACC seda endale lubada ei saa, muidu lõpetab pankrotis.
Mingis mõttes oleks vale mõõta ülikooli täpselt samade mõõdikutega just seetõttu, et ülikool ei ole tööandjana oma üliõpilaste ja doktorantide suhtes samas rollis kui äriettevõte oma töötajate suhtes.
Ülikooli põhifookus peab olema ikkagi uute ideede ja tehnoloogiate väljamõtlemisel, katsetamisel ja arendamisel – ning selle käigus suure hulga inimeste õpetamisel ja treenimisel, et nad saaksid ettevõtete arendusmaastikul iseseisvalt hakkama.
Oleks lahe, kui ettevõtted võtaksid ülikooli rohkem ka kui “hullude ideede” arendamise ja katsetamise platvormi, mitte kohana, kust üks funktsioon homseks oma tootesse juurde lisada.
Nii tekibki loogiline skaala, millise ülesandega minna STACCi juurde ja millal mõelda kaugemale, kus lahenduskäigud polegi veel ilmselged. See tähendab ettevõttele muidugi ka seda, et tundide arv ja sisu pole kohe selged.
Milline võiks olla STACCi roll Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kõrval?
STACC võiks nüüd kujuneda tegijaks doktorikraadiga inimeste värbamisel. Samuti leida viise, kuidas ülikooliga teineteist vastastikku täiendada ja tugevdada.
Oluline oleks pakkuda praktikakohti ning karjäärivõimalusi ettevõtetega koostöös tehtava teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni maastikul.
See tähendab teemasid, mis on ülikooli jaoks liiga rakenduslikud ja arenduskesksed, kuid mille lahendamiseks on siiski vaja teadusmaailma alusteadmisi.
Kuidas võiks STACC aidata Eesti ettevõtetel AI-ajastul konkurentsivõimelisemaks saada?
Praegu on uus teema ilmselt agentse AI kasutuselevõtt. See on küll alles väga hiljuti esile kerkinud, aga sellega peavad valmis olema tegelema kõik.
STACCi mõju võiks olla kõige tugevam seal, kus IT kasutuselevõtt on seni olnud liiga kallis või keeruline. AI arengud võiksid aidata kulusid alla tuua ja samal ajal kasu üles viia.
See puudutab paljusid valdkondi. Tööstust ja energeetikat kindlasti. Avalik sektor peaks samuti palju rohkem ise innovatsiooni tegema, mitte ainult valmis lahendusi ootama.
Keeletehnoloogia on tänase AI arenguga sisuliselt “üle võetud”, aga ka seal ei ole praktiline rakendamine alati lihtne. Just sellistes kohtades on vaja oskust aru saada, mida uus tehnoloogia päriselt võimaldab ja kuidas seda konkreetses organisatsioonis tööle panna.
Kas STACC peaks tulevikus olema rohkem süvateaduse rakendaja, ettevõtete strateegiline AI-partner, uute toodete kasvulava või talentide kool?
Ma arvan, et mingi strateegiline partnerlus ja oma niši otsimine on vajalik.
Konsultatsioonist on kasu paljudele teistele ettevõtetele, aga see ei ole väga skaleeruv ärimudel. Nii et kui oleks mõni omatoode, mis tagaks ka hea kasumlikkuse, oleks see STACCi jaoks kindlasti kasulik lisa.
Pikemas vaates pean oluliseks ka seda, et STACC suudaks oma rolli edasi arendada ka pärast EISi projektide lõppu.
Kui saaksid minna tagasi STACCi idee sünnihetke, siis mida tänase teadmisega ütleksid?
Ega üle oma varju kiiresti ei hüppa.
Sel hetkel oli inimeste kaasamine keerukas – ennekõike võimaldas STACCi loomine hakata värbama tudengeid ja esimesi doktorante. Praegu peaks tööjõudu olema rohkem saadaval, sest ülikool on neid tänaseks lihtsalt nii edukalt suutnud koolitada. Siis seda tunnet ei olnud üldse.
Alustasime ikka väga madalalt nivoolt.
Mida võiks STACCi sünniloost õppida tänaste tehnoloogiavalikute juures?
Seda, et oluline on ära tunda strateegiline vajadus ja näha, millised valdkonnad muutuvad oluliseks.
Kui on juba selge, et mõni valdkond muutub oluliseks, tuleb sellesse ka päriselt investeerida. Ma arvan, et Euroopa ja Eesti maksumaksjate raha on meie riigile end kuhjaga tagasi teeninud läbi nende ettevõtete, keda STACC päriselt aidanud on. Ainuüksi ZeroTurnaround täitis muideks selle rolli. Aga kasu on palju-palju laiem.
Ja kui sul on teadmine, et sa oled sellises rollis vajalik, siis tuleb seda lihtsalt teha.
