Kuidas ühest füüsikust sai andmeteadlane?

2019 kevadel lõpetasin ma füüsika bakalaureuse õpinguid Tartu Ülikoolis. Samal ajal otsisin vastust küsimusele, et mida peale kooli lõppu edasi teha. Lühike plaan oli mulle juba ette määratud – tuleb aasta sõdurina riiki teenida –  aga pikem plaan mul puudus. Sel kevadel juhtus kolm sündmust, mis mulle suuna kätte näitasid. Esiteks ma põlesin füüsika tudeerimisest

Ülikoolist personaalmeditsiini praktikale ja edasi andmeinseneriks

Oli soe suveõhtu, kui saatsin meili STACCi sooviga praktikale tulla ja, voilà, paari nädala pärast vastati, et me siin nüüd suvepuhkuselt tagasi ning võin rääkima tulla. Olin värskelt lõpetanud bakalaureuse Tartu Ülikooli informaatika erialal ning plaanisin sügisest jätkata magistriõppes, kuid otsisin ka tööpositsiooni, mis ei oleks päris mutritöö.  STACCi poolt pakutav praktika koht oli personaalmeditsiini

Inglise keele õpetajast andmeteaduse projektijuhiks!

Juba päris pisikesest peale olin ema ning mõlema vanaema eeskujul veendunud, et minust saab kunagi õpetaja. Peale bakalaureuse õpinguid plaanisin alustada magistriõpet ühel Tartu Ülikooli õpetajakoolituse õppekavadest. Tutvusringkonnas töötavad õpetajad palusid mul tungivalt enne proovida õpetajaametit eesmärgiga näha, kas see on tõesti minu ainuke kutsumus. Võtsin head nõu kuulda ning juba peale poolt aastat õpetajana

Julge pealehakkamine on pool võitu ehk teekond humanitaarvaldkonnast STACCi andmeteadlaseks

Eelmisel kevadsuvel seisin valiku ees – kuidas oma õpinguid jätkata, milline rada valida? Häid valikuid paistis olevat palju ja pilt läks üsnagi kirjuks. Senist humanitaarvaldkonna tausta arvestades kiikasin ka keelte poole, ent miski informaatika juures köitis. Lõpuks otsustasin valida selle, mis tundus kõige keerulisem – andmeteadlaseks saamine. Alati on võimalik hiljem eesmärke ümber sättida, aga