Robotiteater

Robotiteatris püütakse roboteid õpetada looma terviklikke näidendeid. See algab stsenaariumi kirjutamisest, ent ka lavastamine ja näidendi ettemängimine jäävad robotite hooleks. See mõneti ekstravagantne ettevõtmine on pühendatud just nimelt robotitele endile. Robotiteatri projekti eestvedajaks, hingeks ja ajuks on MEDITA teadur Liina Keevallik.

Mida lahendasime?

Robotiteater vajas roboti loodud Tšehhovi stiilis näidendit. Uurimislikus mõttes oli üks põhieesmärk ka saada ettekujutus tehisintellekti kasutamise võimalustest interaktiivses draamakunstis. Nimelt võttis sõna “robot” esimesena kasutusele tšehhi kirjanik Karel Čapek oma 1921. aastal esietendunud näidendis. Edasi on aga tehisintellekti roll sõnateatris jäänud suhteliselt olematuks. Robotiteatri projektiga püütakse seda auku täita.

Kuidas panna masinad loovamalt mõtlema ja tegutsema?

Robotiteatri projekti suurim ja ambitsioonikaim eesmärk on panna masinad loovalt mõtlema ja tegutsema. Nagu juba öeldud, on etenduskunstides tehisintellekti kasutamise mõtet keerutatud varemgi, ent vähemalt sõnateatri puhul ei ole väljapaistvaid tulemusi veel saavutatud. Siiski on meil olemas ka aktiivsed konkurendid – nimelt sõna “robot” sünnimaal Tšehhis. Nende projekt kannab nime THEaiTRE (www.theaitre.com) ning selle eesmärgiks oli samuti luua näidend, mille on kirjutanud tehisintellekt. Katkendit nende katsetusest saab näha siit.

Varasematest tehisintellekti kunstilistest katsetustest on meie robotiteatri meeskonna jaoks kõige inspireerivam olnud esimene tehisintellekti loodud film. Selle peamiseks algatajaks oli kunstnik-andmeteadlane Ross Goodwin. Filmikompanii End Cue režissöör Oscar Sharp tegi selle päriselt lühifilmiks, mida on võimalik vaadata siit: “Sunspring”

Nii seda filmi kui ka tšehhide teatrietenduse katkendit vaadates on selge, et mõlema puhul on  stsenaarium absurdne ning teos püsib koos vaid tänu näitlejate pingutustele emotsioonide vallas. Tekst ja dialoog on küll olemas, ent puudub igasugune loogiline struktuur, mis teose loogiliseks tervikuks muudaks. 

Meie eesmärgiks on lennata kõrgemalt – et meie loodud tehisintellekti tekst oleks loogiline. Seejuures muidugi mitte kaotades ära masina loomingulisust, sundides teda liialt inimese loomingut jäljendama, vaid leides tasakaalu abstraktsuse, loogika ja absurdi vahel. Selle juures aitavad oluliselt kaasa Tšehhovi näidendid, mis inimloomust otsekui läbi mikroskoobi vaatlevad.

Kuidas lahendasime?

STACCi andmeteadlaste ülesandeks oli luua tehisintellekt, mis suudab kirjutada olemasolevate Anton Tšehhovi näidendite põhjal uue. “Grammatiliselt korrektse teksti genereerimine ei ole tänapäeva suurtele keelemudelitele enam probleem, ent sellegipoolest sisaldas ülesanne suuri väljakutseid: kuidas veenda vaid kuue näiteteksti abil tehisintellekti genereerima mõistliku sisu, ülesehituse, tegelaskujude ja sündmustikuga näidendit?” kommenteeris STACCi andmeteadlane Dage Särg. “Õnneks oli meil kasutada kümmekond entusiastlikku tudengit, kes olid valmis andmeid märgendama, et loodaval tehisintellektil õppimine ladusamalt läheks,” lisas STACCi andmeinsener Karl-Oskar Masing. Seega said mitmete pikkade arutelude tulemusel paika pandud ja tekstidele peale märgendatud nii näidendi struktuur, sündmused ja teemad kui ka emotsioonid.

Milline oli tulemus?

STACCi andmeteadlaste töö väljundina valmis tehisintellekti meetodeid kasutav programm, mis loob terviklikke näidendeid. Ettevõetud ülesande olemus muudab tulemuste hindamise eriliselt keerukaks. Teksti genereerimise ülesannete puhul on väga raske arvuliselt väljendada, kas tulemus on “õige” või “vale”. Näiteks masintõlkes püütakse seda lahendada, hinnates masintõlke väljundi sarnasust inimtõlkija tehtuga. Sarnast lähenemist loovteksti puhul aga kasutada ei saa – ühest küljest soovime me küll genereerida uut n-ö Tšehhovi näidendit, ent teisest küljest ei ole võimalikult suur sarnasus juba olemasoleva näidendiga sugugi eesmärgiks. Soovime saada midagi uut, midagi, mis pakuks inimpublikule elamust. Seega on ka hindamine vaid kvalitatiivne ja põhineb igaühe sisetundel – nagu kultuuri puhul ikka.

Kunsti vallas pole just tihti võimalust teha koostööd professionaalsete IT-inimestega. See on äärmiselt avardav kogemus. Liiatigi on STACCi töötajad Karl-Oskar Masing ja Dage Särg erakordselt innukad ja loomingulised partnerid. Ootan põnevusega meie ühise tehisintellektist kasvandiku esimest ülesastumist laval, mis peaks sündima käesoleva aasta lõpus.

Liina Keevallik, Teatrikunstnik