Ligikaudu pooled kooli minevad lapsed ei ole kõiki riiklikus immuniseerimiskavas ette nähtud vaktsiine saanud, selgus arstide ja andmeteadlaste koostöös valminud Eesti suurimast laste vaktsineerimise uuringust.
Koolimineku ajaks on täielikult vaktsineeritud vaid 49,5 protsenti lastest ja ühtegi vaktsiini pole saanud 6,5 protsenti koolieelikutest, teatas Tartu ülikool.
Uuringus analüüsiti haigekassa raviarvete alusel kõikide 2010. aastal sündinud laste vaktsineerimisi sünnist kuni kaheksa-aastaseks saamiseni. Vaatluse all oli üle 16 000 lapse ja üheksa vaktsiini, mis teeb sellest Eesti suurima omataolise uuringu.
“Kõik senised vaktsineerimisuuringud on olnud kaudsed, mistõttu seni puudus adekvaatne info selle kohta, kui suur on nende Eesti laste hulk, kes on kooliajaks kõik vajalikud vaktsiinid saanud,” ütles uuringu esimene autor ja STACC OÜ andmeteadur Sirli Tamm.
Uuringust selgus, et peamine murekoht on puudulik vaktsineerimine kahe ja kuue-seitsme aasta vanuses. Kuni kolmeaastastest lastest olid kõik immuniseerimiskavas ette nähtud vaktsiinid saanud umbes 70 protsenti, kaheksa-aastastest olid täielikult vaktsineeritud ligikaudu pooled.
“Oli üllatav, et vaktsineerimise hilinemist ja vaktsineerimata jätmist esines nii suures ulatuses,” ütles uuringu üks autoritest, lastearst Ruth Käär tulemusi kommenteerides.
Uuringu kolmas autor, perearst Evelin Raie nõustus temaga, kuid rõhutas, et kasutatud andmestik ei pruugi peegeldada kõiki vaktsineerimisi ning tegelik vaktsineerimise määr võib olla mõnevõrra kõrgem. Haigekassa raviarved on aga parim terviklik andmekogu, mida selliseks uuringuks on praegu võimalik kasutada.
Raie lisas, et uuringule tuginedes saaks juba praegu välja töötada IT-lahendusi, mille abil kuvatakse vastuvõtule pöördunud patsiendi vaktsineerimisandmed arstide ja õdede arvutiekraanile automaatselt. “Tänu sellele saaks lapsevanemaid vajaduse korral kiiresti nõustada,” ütles ta.
Uurimus valmis Eesti arstide, Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi ja andmeteaduse ettevõtte STACC koostöös ning artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Arst.